1

Ta vaatas oma käsi: need lebasid tal süles kuidagi elutult nagu ei kuulukski päriselt temale. Ei kuuluks mitte kellelegi, mõnele  kujule  ehk.  Lühikeseks näsitud küünte all mustendas räpp või kuivanud veri. Ema muudkui vadistas.

„Ta on kogu aeg nii kinnine, ei räägi mulle midagi, on nagu sukk, sukk! Koolis on tal mingid jamad, ma tean ju, ma saan ju aru, ja siis ta kondab poole ööni ringi, kuid kui ma küsin, et kus ta käis, mis ta tegi, on tal mingeid muresid, siis ta vastab ikka, et ah, ei, kõik on korras, mis sa pärid. Ja ma kohe 
ei tea, mida teha, ta nagu peidaks end minu eest. Oh, Maria,“ ema vaatas tema poole, „sul on ju juuksed näos, võta need nüüd ära!“ Ja ta lükkas lipendavad 
salgud tüdrukule kõrvade taha – Maria tõmbus järsult eemale ja juuksed valgusid tagasi.

„Selline ta ongi!“ kaebas ema. „Kogu aeg on selline!“

Arst noogutas, noogutas, ja isa vaikis kohmetult, silmad maas nagu Marialgi, ja  kabinet, kogu see haigla virvendas mingites ebamäärastes värvides, justkui ära  seeditud ja siis uuesti välja oksendatud. Keera nii või teistpidi, mingit  vahet pole. Tee laest põrand või põrandast lagi, ükskama kõik. Keera või nii, et seintest saavad laed ja põrandad, lagedest ja põrandatest aga  seinad, ja ikkagi ei muutuks midagi, ainult kuju  saaks  imelik,  kõrgete-kõrgete  lagedega  kitsad  ruumid,  
jah. Maria vaatas oma käsi. Ta tahtis küüsi närida, aga ei julgenud, kartis, et ema hakkab õiendama